Von Wiccal läheb paremini kui kunagi varem, ometi oleme stabiilselt kahjumis

Vahel küsitakse minult, kas see küünaldega mässamine ennast ära ka tasub. Aus vastus on see, et ma ei teagi tegelt kas see on alati olnud kõige mõistlikum otsus.

Von Wiccal läheb täna paremini kui kunagi varem. Rohkem inimesi teab meist, rohkem inimesi ostab meie tooteid ja jälgib meie tegemisi.

Ja ometi oleme me stabiilselt kahjumis. Päriselt.

Ma finantseerin seda ettevõtet suuresti oma taskust ja oma pere eelarvest. Mõni inimene loeb seda ja mõtleb ilmselt, et küll ma olen ikka rumal. Et kui asi raha ei teeni, siis miks mitte lihtsalt ära lõpetada? Ja believe me et küsin seda endalt isegi. Aga ma ei ehita ainult ettevõtet.

Ma ehitan elu. Ma unistan elust, mis on vähem ülestimuleeriv.

Ma unistan kogukonnast, mis on toetav ja julgustav. Kohast, kus inimesed ei pea kogu aeg võistlema, tõestama või teesklema, et neil läheb paremini kui tegelikult läheb.

Ma unistan sellest, et pärast pikki aastaid rasket pingutust ja palju tööd võiksin ma ühel päeval sellelt lõputult kihutavalt rongilt maha astuda ja elada omas tempos. Omas rütmis.

Ma unistan sellest, et saaksin valida oma keskkonda viimase peensusteni ja selge see, et mõni nimetab seda kontrollivajaduseks aga jaoks on see ellujäämise küsimus.

Ma kolisin Tallinnast Kuressaarde, sest linnamüra, kiirus ja pidev sagimine olid muutunud minu jaoks väljakannatamatuks. Need tõid kaasa ärevuse ja unetud ööd, mis ei allunud enam ühelegi nipile, praktikale, teraapiale ega soovitusele.

Ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem mõistan, et ma ei taha tegelikult väga palju.

Mul ei ole vaja miljoneid. Mul on vaja oma perekonda. Merd. Lund, vihma ja päikest. Tuulist metsa ja linnulaulu. Värskelt niidetud muru lõhna.

Aega.

Rahulikku kodu. Ma unistan Von Wiccast kui kõigest sellest.

Majast metsa sees. Vaiksetest hetkedest põllulilli korjates. Hämarast valgusest ja rahustavatest aroomidest töötoas.

Elust, mis ei kiirusta kogu aeg kuhugi järgmisse kohta.

Sest kui sa kuskile ei kiirusta, siis ei pea sa ka pidevalt tundma süüd sellest, et oled millestki maha jäänud.

Sellepärast ma neid küünlaid teen. Maailmas pole veel ühte küünlafirmat vaja aga mina püüan luua midagi, mis tuletaks mulle endale meelde, millist elu ma tegelikult elada tahan.

Ja võib-olla leidub veel inimesi, kes igatsevad sedasama.