Ma ei saa aru, millal see juhtus. Millal sellest, et saad nautida rahulikku hommikut, sai mingi luksuslik asi? Midagi, mida peab välja teenima. Nagu, et enne peab ära väsima, ära tegema, ära kannatama ja alles siis, kui kõik on tehtud, tohid korraks maha istuda. Aga isegi siis on tunne, et äkki ma peaks midagi veel tegema. Ma olen viimasel ajal hakanud seda päriselt märkama, et kui mul ei ole kiire, siis tekib süütunne, nagu ma oleks millestki maha jäänud. Või nagu ma ei kasu

Kas sa oled proovinud muuta teist inimest? Selle kõrval on iseenda muutmine köki-möki. Meile öeldakse kogu aeg, et peame muutma iseennast. Arendama iseennast. Tegema sisemist, hingelist, vaimset ja emotsionaalset tööd iseendaga. Ja kui asjad ikka sitasti lähevad, siis järelikult ei proovinud me piisavalt palju. Ja ma tegelikult veits usun sellesse. Aga ma olen ka aru saanud, et inimene ei ela vaakumis. Aga ainult töö iseendaga ei päästa sind, kui keskkond ja suhted tõmbavad