Moonlitist Sunlitini – kuidas ühest väikesest vajadusest sai minu uus lemmikrituaal

Kuigi Von Wicca alguses tähendas minu jaoks peamiselt küünlaid, siis tegelikult olen ma kogu aeg otsinud midagi palju suuremat. Selliseid väikeseid ja tähenduslikke rituaale, mis muudaksid tavalise päeva natuke erilisemaks.

Moonlit sündis tegelt täitsa juhuslikult.

Ma tahtsin luua parfüüm-kehaõli. Tahtsin, et see annaks nahale, mida ise igapäevaselt igatsen: pehmust, niisutust ja seda hetke, et olen iseenda jaoks kah korrakski olemas.

Kui esimene Moonliti katse valmis sai ja ma selle peale kandsin, sain aru, et see ei ole päris see ikka. Lõhn ei jäänud nahale tundideks, nagu olin lootnud. Nahk ei muutunud siidiseks, nagu tahtsin. Ja üleüldse oli kogu toode kuidagi meh.

Siis hakkasingi kosmeetilise keemia kohta rohkem uurima, lugesin kirjandust ja uurimustöid erinevate ainete kohta. Siis otsisin Googlest tagasisidet erinevate kehaõlide kohta- mida inimesed soovitavad, mida mitte. Ja nii saingi ma uue idee - panna oma õlisse ka pigmenti.

Mõeldud-tehtud katse nr 2. Noh jah, ikka oli veits meh. Päikese või lambivalguse käes jäi nahale küll õrn sära kuid see polnud ikka veel päris see. Sukeldusin uuesti kosmeetilise keemia maailma ning mõned nädalad hiljem otsisin interneti põhjast vajalike tooraineid. Leidsin need lõpuks Ameerikast, Saksamaalt ja Poolast.

Nüüd oli asi juba parem. Ausõna, iga kord, kui oma käsi vaatasin, tekkis tunne nagu oleksin natuke rohkem mina ise.

Siis hakkasin aga retsepti veel edasi arendama.

Muutsin koostist kümneid kordi. Katsetasin erinevaid õlisid, tekstuure ja pigmente. Mõni variant määris riideid, mõni ei püsinud piisavalt kaua, mõni oli lihtsalt “okei”. Aga no ega ma ei tahtnud ju lihtsalt okeid asja. Ma tahtsin seda tunnet, et ma ise oleksin oma tootest täiesti vaimustuses. Et ainult siis olen ma loonud midagi päriselt.

Ja siis pärast kümneid tooraine tellimusi euroopast ja mujalt - sündis lõpuks kuidagi kogemata ka Sunlit.

Ausalt öeldes arvan ma praegu isegi, et Sunlit võib Moonlitist populaarsemaks saada. Vähemalt mina ise haaran selle järele iga päev.

Kõige naljakam on see, et kogu rituaal võtab aega võib-olla kaks minutit. Kaks minutit.

Ma masseerin õli õlgadele, kätele ja jalgadele, hingan seda lõhna sisse ja lähen oma päevaga edasi. Aga selle mõju kestab palju kauem.

Mu nahk on pehme. See siidine tunne saadab mind terve päeva. Vahel taban end lihtsalt oma käsivart silitamas või nuusutamas ja mõtlen, et wow see lõhn on ikka veel alles. Kui mõnele sõbrannale olen seda proovida andnud siis tunnen ka nende peal seda vahel ja ka siis mõjub see ülimalt lõõgastavalt.

See kõlab võib-olla veits veidralt, aga see annab mulle mingit sisemist rahu. Nagu mingi väike teraapiaseanss, mille jaoks ei pea kuhugi sõitma ega kellelegi midagi seletama.

Ja jah… vahel tunnen ma ennast pärast õlitamist nagu mingi muinasjutuline printsess, kes on just väljunud salapärasest maagilisest vannist. (okk, esimene mõte oli tegelt palju tumedam ja sisaldas…, aga teate jätame selle Von Wicca mustahuumori minu enda pähe😄)

Ma arvan, et me alahindame väikeste rituaalide jõudu.

Meis on mingi veider vajadus otsida suuri muutusi, kuigi vahel piisab kahest minutist päevas, et tunda ennast nagu printsess, et ka mina väärin hoolitsust.