Miks ma ei tee enam asju odavamaks, kui need tegelikult väärivad

On üks koht, kuhu ma olen oma elus mitu korda tagasi jõudnud. See on hetk, kus ma küsin endalt: kas ma kohanen, jälle… või kas ma kaon, lahkun, annan alla?

Ma ei ole tulnud rikkusest. Ma ei ole kasvanud keskkonnas, kus raha tähendas turvalisust. Vastupidi.

Me elasime emaga ühetoalises korteris kalamajas.

Tema magas diivanil. Mina linnaga eraldatud akendega nurgas, kus tuul nagistas seinu ja öösiti oli kuulda, kuidas maja hingas.

Mu ema pesi meie riideid käsitsi pesukausis. Samas kausis pesime ka ennast. Koolis noriti mind alatihti mu vanade või balta turult ostetud riiete pärast.

Ja kuigi mu ema andis mulle alati parima, mida sai,

õppisin ma... vaesus õpid sa üsna kiirelt, et kui sa ei võta palju ruumi, siis keegi ei tühista, ega nori sind.

Kui sa oled nagu teisedki, siis sa ei jää üksi.

Kui sa ei küsi liiga palju, siis keegi ei tõuka sind eemale.

Ja väga kaua tähendas see ka midagi muud. Ma õppisin ennast — oma soove, oma vajadusi —väiksemaks tegema. Sest see tundus turvaline.

Aga täiskasvanuna hakkasin ma märkama midagi valusat selles mustris. Iga kord, kui ma tegin midagi odavamaks, kui see tegelikult vääris, kaotasin ma midagi iseendast.

Mitte korraga. Väikeste tükkidena. Sellistena, mille kadumist sa alguses ei märka.

Ma ei tee küünlaid selleks, et täita tühimikku riiulil.

Ma teen neid hetkede jaoks, kus naine — ka mina ise —

istub maha ja saab korraks olla ilma igasuguse rollita.

Ilma vastutamata.

Ilma tõestamata.

Ilma ennast pisendamata.

Ja sellised hetked ei sünni kiirustades. Need ei sünni allahindlusest. Need ei sünni siis, kui keegi surub sind väiksemaks.

Ühel hetkel sain ma aru, et kui ma tahan luua midagi, mis loob heaolu ja ruumi teisele naisele, ei tohi ma ise samal ajal murduda.

Wicca ei ole lugu rahast või sellest, kui kallis see on.

See on lugu piiridest.

Piirist, kus mina ütlen:

see on aeg.

see on tähelepanu.

see on kohalolu.

Ja ma ei tee neid enam väiksemaks selleks, et keegi tunneks end mugavamalt.

Kui see ei ole sinu jaoks, on see täiesti okei.

Aga kui sa loed seda ja tunned midagi vaikset enda sees, siis tea — sa ei ole ainus.

Mõned asjad ei ole loodud kõigile. Need on loodud neile, kes ei taha enam iseendast loobuda.