Miks rahulik elu on luksus?

Ma ei saa aru, millal see juhtus. Millal sellest, et saad nautida rahulikku hommikut, sai mingi luksuslik asi? Midagi, mida peab välja teenima.

Nagu, et enne peab ära väsima, ära tegema, ära kannatama ja alles siis, kui kõik on tehtud, tohid korraks maha istuda. Aga isegi siis on tunne, et äkki ma peaks midagi veel tegema.

Ma olen viimasel ajal hakanud seda päriselt märkama, et kui mul ei ole kiire, siis tekib süütunne, nagu ma oleks millestki maha jäänud.

Või nagu ma ei kasutaks oma aega õigesti.

Aga kes üldse otsustas, et vot see on nüüd “õige”, et normaalne elu on see, kui sa oled väsinud, närvis ja kogu aeg ajapuuduses?Ja rahu… see on mingi preemia.

Ma ei taha enam nii. Ma ei taha elu, kus rahu peab välja teenima. Ma tahan, et see oleks normaalsus. A vb see ongi põhjus, miks ma wiccaga üldse alustasin.

Mitte selleks, et midagi suurt ehitada või midagi endast välja lasta, vaid selleks, et mul oleks vähemalt üks koht, kus ma saan korraks olla ilma, et ma peaks midagi pidevalt kellegile tõestama.