Ma ei usu, et naised peaksid leppima vähemaga

Hiljuti ütlesin mingis kommentaariumis midagi, mis ajas paljud inimesed närvi. Ma ütlesin:

“Kui ühiskond peab normaalseks, et mees jätab naise maha pärast rasedust, kaalutõusu või sünnitusjärgset depressiooni, siis miks on probleem, kui naine jätab mehe maha, sest too on vaene?”

Mõni luges seda ja otsustas kohe, et ma arvan, et naised peaksid valima ainult rikkaid mehi. Aga see ei olnud minu point.

Ma mõtlen hoopis sellest, kui erinevad on ootused meestele ja naistele. Mees võib öelda, et ta tahab saledamat naist, nooremat naist, ilusamat naist.

Ja kogu internet leiab tuhandeid põhjendusi, miks see on tema eelistus ja miks see on okei.

Aga vot kui naine ütleb, et tema jaoks on oluline partneri majanduslik võimekus, siis muutub ta sekundiga golddiggeriks. Ja ma lihtsalt mõtlen, et miks?

Miks naise turvatunne on järsku vale?

Kui naine jääb rasedaks, muutub tema keha. Ta võtab kaalus juurde, riskib oma tervisega. Ta võib kogeda sünnitusjärgset depressiooni. Ta võib olla kuid või isegi aastaid tööturult eemal, võib öösiti ärgata kümneid kordi, et last toita, mähkut vahetada…

Ta võib ohverdada oma karjääri, pensioni ja sissetuleku. See on ju reaalsus, mida miljonid naised elavad.

Ja ometi öeldakse naisele, et tema ei tohiks partneri puhul mõelda sellele, kas ta suudab perele pakkuda turvalist elu.

Mina küsin aga et no miks mitte?

Armastus ei maksa elektriarveid

Meile meeldib rääkida, et armastus võidab kõik. Ja mina usun armastusse. Aga ma usun ka elektriarvetesse, üüri ja kokmunaalarvetesse. Laste riietesse, toiduarvetesse. Turvatundesse.

Armastus ja praktiline elu ei välista teineteist. Need eksisteerivad koos.

Naistel on lubatud tahta rohkem

Ma arvan, et naised on õppinud olema tänulikud kõige eest, mida neile antakse. Ole tänulik, et ta üldse sind tahab. Ole tänulik, et ta sind ei löö. Ole tänulik, et ta vahel aitab lastega. Ole tänulik, et ta maksab mõne arve.

Mina ja mu elukaaslane ei kasvata oma tütreid tänulikkuse peale. Me tahame kasvatada naisi standardite peale. Standard ei tähenda ainult raha. See tähendab ka austust, vastutust. Ka lojaalsust ja emotsionaalset küpsust.

Võimet koos elu ehitada.

Ja jah, mõnikord tähendab see ka majanduslikku võimekust sest vaesus ei ole iseloomuomadus aga vastutustunne on.

See ei ole luba inimesi rahakoti järgi hinnata

Ma ei pea õigeks, et vaene inimene oleks vähem väärt ja et ta ei jõua bensiinijaama. Ka ei arva ma, et rikkus teeb kellestki hea partneri. Aga ma arvan seda täiesti kindlalt, et naisel on täielik õigus küsida endalt kas see inimene loob minuga koos sellise elu, kus ma tunnen ennast turvaliselt?

Ja kui vastus on ei… siis ei pea ta selle pärast selgitusi jagama ega uusi võimalusi andma. Ta võib iga hetk otsustada ümber valida.

Me õpetame naisi palju taluma

Mulle tundub, et meile naistele on õpetatud juba väikesest peale, et hea naine kohaneb, kannatab, mõistab. Ootab… Annab veel ühe võimaluse. Ja siis veel ühe. Ja veel.

Aga ma unistan hoopis, et rohkem naisi küsiks endalt kas nad on selles suhtes hoitud? Kas minu vajadused loevad? Kas ma tunnen ennast turvaliselt? Kas ma saan olla haavatav, ilma et peaksin kartma, et mind selle eest hüljatakse või selle eest süüdistatakse ?

Lõpetuseks

Kui minu kirjutatu sind vihastas, siis võib-olla ei olnud probleem sõnas “vaene”.

Võib-olla oli probleem selles, et ühiskond ei ole harjunud kuulma naist ütlemas, et ta väärib rohkemat.

Ma usun, et iga naine peaks vähemalt korra elus endalt seda küsima kas ta lepin sellega, mida talle pakutakse… ja kas ta mitte ei peaks ehk küsima julgelt seda, mida ta tegelikult vajab?