Ainult töö iseendaga ei päästa sind

Kas sa oled proovinud muuta teist inimest? Selle kõrval on iseenda muutmine köki-möki.

Meile öeldakse kogu aeg, et peame muutma iseennast. Arendama iseennast. Tegema sisemist, hingelist, vaimset ja emotsionaalset tööd iseendaga. Ja kui asjad ikka sitasti lähevad, siis järelikult ei proovinud me piisavalt palju.

Ja ma tegelikult veits usun sellesse.

Aga ma olen ka aru saanud, et inimene ei ela vaakumis. Aga ainult töö iseendaga ei päästa sind, kui keskkond ja suhted tõmbavad närvisüsteemi kogu aeg paanikasse.

Sa võid olla teadlik. Sa võid olla tervenenud, õppinud, arenenud, andeks andnud. Sa võid olla rahu otsiv… ja ikkagi… kui su ümber on inimesed, kes toidavad su ärevust, ruum, mis ei lase sul hingata, tempo, mis sunnib sind kogu aeg jooksma, siis sa hakkad uskuma, et sinus on midagi valesti.

See on koht, kus spirituaalne/vaimne töö võib hakata sind salaja reetma.

Kui vaimsusest saab vältimine

On olemas üks termin, mis mind selle teema juures alati torkab: spiritual bypassing.

See tähendab seda, et inimene kasutab vaimseid ideid ja praktikaid selleks, et mitte tunda, mitte vaadata otsa, mitte teha ebamugavaid valikuid.

Näiteks:

• “Ma olen nii teadlik, ma ei reageeri.” (tegelikult: ma surun maha)

• “Ma andsin andeks.” (tegelikult: ma ei pannud piiri)

• “Kõik on peegeldus.” (tegelikult: ma jään keskkonda, mis mind lõhub)

Ma ei ütle seda selleks, et vaimsust maha teha. Vastupidi. Ma ütlen seda selleks, et me ei kasutaks spirituaalsust enda vastu.

Närvisüsteem ei usu su sõnu, kui keskkond ise on oht

Su keha teab enne kui su mõistus.

Polyvagal-vaade räägib sellest, et me “skaneerime” alateadlikult, kas keskkond on ohutu või ohtlik — ja seda eriti inimeste kaudu: toon, näoilme, lähedus, pingeväljad.

Sa võid endale korrata, et “mul on turvaline”, aga kui sa elad koos inimesega, kelle kõrval su keha on kogu aeg valvel, siis su keha ütleb “ei ole”.

“Tee rohkem sisemist tööd” ei ole alati vastus

Mõnikord ei ole vaja teha rohkem sisemist tööd. Mõnikord on vaja teistsugust keskkonda. Teistsuguseid vestlusi. Teistsugust vaikust. Teistsugust valgust.

Traumateadlikus maailmas on üks lihtne järjekord: enne kui sa saad mõelda ja analüüsida, pead sa saama end reguleerida ja kellegagi/ millegagi turvaliselt kontakti.

Ehk teisisõnu enne “mõtle positiivselt” peab olema “hinga vabalt”.

Aga mis siis, kui ma ei saa inimest muuta?

Siis jääb kaks teed. Sa kas muudad oma piire (kuidas, kui palju, millal ma olen kättesaadav) või sa muudad oma keskkonda (ruum, rütm, suhted, info, tempo).

Ja mõnikord on see valus, sest me oleme harjunud mõttega, et kui ma teen piisavalt tööd, siis kõik muutub. Aga vahel on küpsus just see kui sa ma teed tööd… ja samal ajal valid keskkonna, mis teeb sinu eest ka poole tööst ära.

Minu koht selle kõige sees

Ma olen harjunud endaga töötama. Ja tänu sellele harjumusele ma olen õppinud ka seda, et rahu ei sünni ainult minu seest.

See sünnib ka sellest, kellega ja millega ma end ümbritsen. Ja ausalt? See on olnud minu jaoks üks suurimaid õppetunde. See, et ma ei pea kogu maailma enda sees ära lahendama. Ma võin teha ruumi, kus mul on lihtsam olla inimene, kes ma tahan olla.

Väike praktika

Küsi endalt täna ainult kolm asja:

• Millise inimese kõrval mu keha rahuneb?

• Millise inimese kõrval mu keha läheb pingesse?

• Mis on üks väike asi mu keskkonnas, mida ma saan täna muuta, et mul oleks 5% kergem hingata?

5% on palju.