Sisetunne või harjumus kõigega nõustuda?
Ma olen üks neist inimestest, kes võib täiesti veendunult rusikaga vastu rinda taguda ja kuulutada, et mul on absoluutselt pohhui, mida teised minust arvavad.
Ja siis õhtul patja nutta, sest mulle tundub, et ütlesin kellelegi halvasti.
Või keeldusin kedagi aitamast.
Või vaatasin kedagi vale näoga.
Või noh… äkki ma lihtsalt hingasin kuidagi solvavalt, ma ei tea.
It’s hard being me. Living inside my head.
Kõige naljakam on see, et ma ei ole üldse inimene, kes tahaks kõigile meeldida. Vähemalt enda arvates mitte.
Mul on väga selged arvamused. Ma tean üsna hästi, mis mulle meeldib ja mis mitte. Ma võin olla otsekohene, kangekaelne ja ilmselt kohati täiesti väljakannatamatu.
Aga kui keegi palub minult midagi, mida ma tegelikult teha ei taha?
„Issand jumal, miks jälle mina?”
„Ei. Absoluutselt mitte.”
Viis minutit hiljem teen ma selle ikkagi ära.
Loomulikult jalgu trampides, pahuralt ja täielikus veendumuses, et kõik teised peale minu on süüdi.
Sest minu peas ei ole abipalve lihtsalt abipalve.
See on käsk.
Mitte sellepärast, et teine inimene seda tingimata käsuna mõtleks, vaid sellepärast, et mina ei suuda seda kuidagi teisiti vastu võtta.
Keegi vajab midagi. Mina saan aidata. Järelikult pean aitama.
Ja kui ma ei aita, siis… noh, midagi halba ilmselt juhtub.
Mida täpselt?
Suurepärane küsimus.
Ma oskan teistele „jah” öelda. Iseendale eriti mitte.
Näiteks olen ma küünetehnik.
Ja vahel juhtub, et luban kellelegi õhtul hilja küüned teha, kuigi olen juba täiesti läbi.
Ma ei taha enam töötada. Ma olen väsinud. Ma tahaksin koju, vaikust ja võimalust omaenda mõtteid mõelda.
Aga inimene vajab aega. Ja mul on ju vaja tööl käia. Nii et muidugi ma leian selle aja. Ma ei taha jätta muljet, nagu mulle ei meeldiks mu töö või kliendid. Meeldivad küll.
Aga mulle ei meeldi see, kuidas ma suudan enda väsimuse üle vaielda nii kaua, kuni see lõpuks alla annab. Või õigemini kuni mina alla annan. Ja siis olen ma jälle enda peale pahane.
Veel üks suurepärane päev, kus minu isiklikud vajadused said demokraatlikul hääletusel null häält.
Tegelikult on kogu selle asja juures üks üsna kummaline vastuolu. Mulle päriselt meeldib inimesi aidata. Mulle meeldib koos midagi teha, probleeme lahendada ja olla kasulik.
Aga ma olen aru saanud, et minu jaoks ei ole alati lihtne vahet teha sellel, millal ma tahan midagi teha ja millal ma lihtsalt ei suuda keelduda. Väljastpoolt võib tulemus olla täpselt samasugune. Ma ütlen jah, ma aitan. Naeratan võib-olla isegi.
Ainult et ühel juhul olen ma selle ise valinud. Teisel juhul tunnen, nagu oleksin ennast jälle natuke maha jätnud.
Mõnikord ei ole kõige hirmsam konflikt. Kõige hirmsam on see, mis tuleb pärast.
Ma olen oma elus teinud väga palju otsuseid selle põhjal, kuidas need võiksid mõjutada teisi inimesi. Ja ma ei räägi siin ainult mingitest väikestest asjadest.
Ma räägin otsustest, mis muudavad elu. Keda enda ellu lubada. Millest loobuda. Mida öelda. Mida ütlemata jätta. Millist elu elada. Sest minu peas on üks üsna kindel reegel. Kui minu valik teeb teistele inimestele haiget või tekitab neile ebamugavust, siis ei ole mul õigust seda valikut teha.
Või vähemalt mitte siis, kui nende ebamugavus on kokku suurem kui minu oma.
Ma tean, et see kõlab täiesti jaburalt. Justkui oleksin mina mingi Exceli tabel, kuhu tuleb enne iga otsust sisestada kõigi asjaosaliste võimalikud emotsionaalsed kahjud ja siis arvutada välja, kellel on õigus oma elu elada.
Spoiler alert: mina ei võida selles tabelis kuigi tihti.
Aga ma olen päriselt niimoodi mõelnud. Mõtlen siiani. Sest mul on olnud kogemus, kus ma otsustasin enda kasuks. Ma ei tahtnud enam kannatada.Ma valisin midagi muud ja inimesed, keda olin pidanud oma sõpradeks, leidsid, et mina oleksin pidanud siiski olema see, kes kannatab.
Ma kaotasin terve sõpruskonna.
Ma ei taha selle loo juures hakata lahkama, kellel oli õigus või kes mida tegi. See ei ole tegelikult oluline.
Oluline on see, mis minuga pärast juhtus. Ma kaotasin midagi enamat kui inimesed enda ümbert.
Ma kaotasin suure osa usust, et minu enda soovid on üldse õigustatud, et mul on õigus valida midagi lihtsalt sellepärast, et see on mulle parem, et ma ei pea alati olema see inimene, kes kannatab, et teistel oleks mugavam.
Ja see on päris õudne asi, mida enda kohta tunnistada. Ma olen 36-aastane naine. Mul on kolm last, ettevõtted, kohustused ja piisavalt elukogemust, et teada, et kõigile ei saagi meeldida. Aga kusagil minu sees elab ikka see hirm, et kui ma teen midagi, mis teistele ei sobi, siis mind hüljatakse, arvatakse välja
Ja mis selles head on, kui sind hüljatakse? Mitte sittagi.
Mul on peas terve rahvusvaheline kriisikomisjon
Kui mõni inimene peab otsustama, kas ta tahab kuhugi minna, midagi teha või millestki loobuda, siis ta ilmselt mõtleb selle peale natuke ja teeb oma otsuse ära.
Aga mina? Mina pean kõigepealt läbi viima rahvusvahelise mõjuanalüüsi. Kuidas see mõjutab mu lapsi? Mu partnerit? Sõpru? Kas keegi solvub? Kas keegi tunneb ennast kõrvalejäetuna?
Äkki ma olen isekas? Äkki ma ei ole kõiki võimalikke tagajärgi arvesse võtnud? Kas peaksin enne veel kellegagi rääkima? Ja kui ma olen lõpuks jõudnud otsusele, siis tuleb kontrollida, kas see otsus on ikka päriselt minu oma või tegin ma selle lihtsalt selleks, et mitte konflikti tekitada.
Ma pean ennast pidevalt kontrollima.
Oma käitumist. Sõnu. Valikuid. Reaktsioone.
Ja samal ajal üritan kontrollida ka seda, et minu käitumine ei kutsuks teistes esile keerulisi emotsioone. Ning loomulikult tuleb mul kontrollida ka omaenda emotsioone. Et ma ei reageeriks üle. Et ma ei ütleks midagi, mida hiljem kahetsen. Et ma ei teeks kellelegi haiget.
Ühesõnaga, ma elan kohati nii, nagu oleks isegi WC-sse minek otsus selle kohta, kas alustada USA ja Venemaa vahel tuumasõda. Ja siis inimesed imestavad, miks ma närviline olen.
Noh.
Ma ei tea.
Võib-olla sellepärast, et mu peas toimub ööpäevaringselt ÜRO Julgeolekunõukogu erakorraline kriisiistung. Ja vetoõigus on kõigil peale minu.
Mu keha saab tavaliselt enne aru kui mina
Ma olen alati oma emotsioone väga füüsiliselt tundnud. Rõõm, elevus, rahu. Aga ka ärevus, viha, kurbus, äng ja lootusetus.
Kõik need tunded elavad kusagil mu kehas. Kui midagi on valesti, siis ma tunnen seda ja siis hakkan kohe analüüsima.
Mis juhtus?
Miks ma nii tunnen?
Mida ma pean tegema, et see tunne ära läheks?
Kuidas ma selle olukorra lahendan?
Sest loomulikult peab iga probleem olema lahendatav. Ja kui see ei ole lahendatav, siis tuleb ilmselt lihtsalt veel rohkem mõelda. Väga tervislik süsteem, eks.
Aga elu on mulle viimasel ajal üsna jõuliselt meelde tuletanud, et kõike ei saa kontrollida. Näiteks seda, mida teised inimesed otsustavad. Mida nad teevad või tegemata jätavad. Kas nad peavad kokkulepetest kinni. Kas nad võtavad vastutuse.
Ja mõnikord võivad nende otsused su elu nii põhjalikult perse keerata, et sa ei tea enam, kus sa järgmisel kuul elad või millal saad jälle oma tavapärase elu juurde tagasi pöörduda. Sa võid teha kõik endast oleneva. Helistada. Korraldada. Kiirendada. Lahendusi otsida…
Aga sa ei saa teise inimese eest tema otsuseid teha. See on minu jaoks üks raskemaid asju maailmas. Sest kui miski on valesti, tahan ma selle korda ajada. Kui miski on katki, tahan ma selle parandada. Kohe. Ja kohe on siis kui e lõppeb. Ja kui olukord tekitab minus ärevust, tahan ma selle ärevuse põhjuse eemaldada.
Aga mõnikord ei ole see lihtsalt minu võimuses. Ja siis ma olengi seal. Oma tunnetega. Mida ma ei saa ära parandada. Olukorras, mida ma ei saa täielikult kontrollida. Veits paradoksaalne, eks?
Aga kus siin üldse sisetunne mängu tuleb?
Ma usaldan oma sisetunnet. Vähemalt teoreetiliselt. Olen siin maamunal 36 aastat ringi vuranud ja selle aja jooksul piisavalt kordi oma sisetunnet kuulanud ning ignoreerinud, et teada: sageli on need esimesed signaalid olnud minu jaoks olulised. Mõni inimene tekitab minus kohe rahu. Mõni olukord elevust.
Mõnikord tunnen aga juba alguses, et midagi on valesti.
Ainult et siin on üks probleem. See, et ma tunnen midagi, ei tähenda automaatselt, et ma tean, mida teha. Ja veel vähem tähendab see, et mul on võimalik olukorda muuta. Ma võin tunda, et mingi otsus ei ole mulle hea. Aga kui sellest otsusest sõltuvad ka teised inimesed, siis mida ma teen?
Valin enda?
Lasen neil pettuda?
Või valin jälle nende heaolu ja loodan, et minu enda oma peab veel natuke vastu?
Äkki olen ma sisetunde ja hirmu omavahel segamini ajanud? Sest mõlemad võivad kehas väga tugevalt tunda anda. Üks võib mulle öelda, et miski ei sobi mulle. Teine võib hoiatada, et kui ma seda välja ütlen, siis võib keegi minu peale pahaseks saada.
Aga need ei ole ju sama asi.
Ja kui ma olen aastaid õppinud oma valikuid teiste võimalike reaktsioonide järgi kohandama, siis kuidas ma üldse aru saan, milline tunne on minu päris soov ja milline on lihtsalt hirm tagajärgede ees? Ma alles õpin seda vahet märkama.
Ma olen proovinud ennast valida. Ja tead mis? Kõik ei läinudki hästi.
Ühel hetkel selle aasta suvel otsustasin, et ma ei tee enam ühes oma ettevõttes teiste inimeste eest nende tööd ära. Lihtsalt ei tee. Igaühel on oma vastutus ja mina ei saa lõputult olla see inimene, kes teiste tegemata asju parandab.
Kõlas mõistlikult.
Isegi väga mõistlikult.
Aga loomulikult tekitas see suure tüli.
Ja siis hakkasid asjad viltu minema. Ja nüüd istun ma osaliselt nende probleemide keskel, mida ma just nimelt üritasin vältida.
Ausalt, see imeb.
Sest ma tahaksin väga kirjutada siia ilusa loo sellest, kuidas ma lõpuks enda eest seisin, oma piirid kehtestasin ja pärast seda hakkas elu kohe palju paremaks minema.
Aga päris elu ei tööta nii.
Vahel ütled sa esimest korda „ei” ja kõik läheb hoopis keerulisemaks. Vahel kaasnevad piiride seadmisega konfliktid. Ja vahel pead sa endiselt tegelema tagajärgedega, mida sa ise ei põhjustanud.
Ma ei tea veel, kuidas see konkreetne olukord laheneb.
Ma lihtsalt loodan, et ehk ei pea ma seekord kõige eest vastutama. Aga üks asi on selle kõige juures siiski muutunud. Ma tean nüüd vähemalt, et ma ei taha enam niimoodi jätkata.
Ja võib-olla on see esialgu piisav.
Väikesed kohad, kus ma saan veel ise otsustada
Kogu selle kaose keskel on mul õnneks Von Wicca.
Ma saan minna tellimusi pakkima. Valmistada tooteid. Arendada kodulehte. Filmida mõne täiesti absurdse Reelsi, mille üle ma ise rohkem naeran kui tõenäoliselt kõik ülejäänud inimesed kokku. Või kirjutada, nagu praegu.
Need on hetked, kus ma tunnen, et saan midagi luua.
Midagi ise otsustada. Ja kui parajasti ei ole tellimusi ega midagi muud teha, siis… noh, mõnikord lähen Vintedisse.
Ostan endale midagi.
Saan väikese dopamiinilaksu.
Ja vähemalt korraks on tunne, et mingi asi siin elus allub minu soovidele.
Kas see on ideaalne lahendus? Ilmselt mitte.
Aga vahel on päris tore, kui vähemalt paki värvi ja suuruse üle ei pea enne rahvusvahelist kriisikomisjoni kokku kutsuma.
Võib-olla ei ole küsimus selles, kas ma oskan teistele „ei” öelda
Ma olen selle loo kirjutamise ajal jõudnud üsna ebamugava mõtteni. Võib-olla ei ole minu suurim probleem üldse see, et ma ütlen teistele liiga palju „jah”, võib-olla on probleem selles, et ma ütlen iseendale liiga palju „ei”.
Ei, sa ei saa seda valida.
Ei, see ei oleks teiste suhtes õiglane.
Ei, ära ütle seda välja.
Ei, ära tee sellest probleemi.
Ei, ära ole nii isekas.
Ei, ära tekita konflikti.
Ei, ära riski sellega, et keegi sinust halvasti arvab.
Ja lõpuks oledki sa inimene, kes justkui elab oma elu, aga küsib iga sammu juures nähtamatut luba. Ma ei taha olla selline inimene.
Ma ei taha pidevalt tuba lugeda, teiste meeleolusid analüüsida ja oma olemasolu nende järgi kohandada.
Ma tahan, et mu valikud oleksid minu omad. Ka siis, kui need pole ideaalsed. Ka siis, kui keegi teine oleks teisiti otsustanud. Ja ka siis, kui keegi on minus pettunud.
Ma saan mõistusega väga hästi aru, et teise inimese pettumus ei tähenda automaatselt, et olen midagi valesti teinud. Aga selle teadmise ja selle järgi elamise vahel on mul veel päris pikk maa minna.
Noh, mis seal ikka. Ma olen 36 aastat harjutanud ennast teiste järgi sättima. Oleks vist natuke naiivne arvata, et nüüd ühel ilusal teisipäeval ärkan üles ja olen täiesti uus inimene. Kuigi see oleks muidugi väga mugav.
Ma ei tea veel, kuidas ennast alati valida
Ja võib-olla ei peagi ma alati ennast valima. Me elame teiste inimestega koos. Meie otsustel on tagajärjed. Meie valikud mõjutavad neid, keda armastame. Ma ei taha muutuda inimeseks, kellel on kõigist teistest ükskõik.
See ei oleks mina.
Aga ma tahaksin lõpetada selle automaatse eelduse, et kui keegi peab millestki loobuma, siis peaksin see olema mina. Et teiste heaolu on alati olulisem kui minu oma. Et minu vajadused muutuvad õigustatuks alles siis, kui mitte keegi teine nende tõttu ebamugavust ei tunne. Sest sellisel juhul ei muutu need ilmselt kunagi õigustatuks.
Alati leidub keegi, kellel on teine arvamus.
Alati võib keegi pettuda.
Alati on võimalik, et keegi ei mõista.
Ja ma ei saa ülejäänud elu kulutada sellele, et kõiki neid võimalusi ennetada. Ma olen juba praegu sellest kohutavalt väsinud. Nii et võib-olla võiksin järgmisel korral, kui tunnen, et tahan midagi teha, aga hakkan kohe mõtlema, mida kõik teised sellest arvavad, endalt küsida ühe lihtsa küsimuse.
Kui ma ei kardaks, et keegi minu peale pahaseks saab, siis mida ma tegelikult valiksin?
Ma ei pea sellele vastusele kohe järgnema, ei pea kohe midagi muutma. Aga ma võiksin vähemalt lubada endal seda vastust kuulda. Ilma et hakkaksin seda esimese kolme sekundiga ümber lükkama.
Sest kui ma ei luba endal isegi teada, mida ma tahan, siis kuidas ma saaksin kunagi elada elu, mis tundub päriselt minu oma?
Ja nüüd ma lõpetan. Sest ma olen juba piisavalt kaua siin istunud ja iseenda psüühikat avalikult lahti harutanud.
Pealegi peaksin ma vist kellelegi vastama, midagi ära tegema ja tõenäoliselt on vähemalt kolm inimest, kelle elu ilma minu sekkumiseta järgmise viieteistkümne minuti jooksul täielikult kokku kukub.
Või siis ei kuku.
Äkki prooviks seekord järele? Parem mitte, i go.
Üks mõte sulle kaasa
Mõtle ühele väikesele otsusele, mille oled hiljuti teinud.
Mitte suurele elumuutusele. Millelegi täiesti tavalisele.
Küsi endalt:
Kas ma valisin selle, sest ma päriselt tahtsin? Või valisin selle, sest kartsin, mis juhtub, kui ma midagi muud tahan?
Ära kiirusta vastusega. Ja kui avastad, et tegid oma valiku hirmust, siis ära hakka ennast selle eest süüdistama. Võib-olla oled lihtsalt väga kaua püüdnud hoida rahu, mille säilitamise eest poleks pidanud ainult sina vastutama.


Comments