Kui puhkusest saab veel üks ülesanne

Ma olen vahel mõelnud, mida ma teeksin, kui mulle antaks kaks tundi täiesti vaba aega.
Kaks tundi. Mitte keegi ei taha midagi. Mitte keegi ei küsi, kus tema sokid on, mida täna süüa saab või kas ma saaksin korraks midagi vaadata, otsida, parandada, tellida või lihtsalt korraks tulla.
Kaks tundi ainult mulle.
Normaalne inimene läheks ilmselt diivanile. Võtaks raamatu, jooks kohvi, vaataks mingit sarja või teeks väikese uinaku.
Aga mina? Mina vallutaksin tõenäoliselt maailma, rändaksin läbi kolm uut galaktikat, jõuaksin õigeks ajaks koju tagasi ja siis viriseksin, kui kohutavalt väsinud ma olen.
Loomulikult solvuksin ma veel selle peale, et mitte keegi pole minu kangelaslikke saavutusi märganud. Ja kui päev eriti edukalt läheks, lõpetaksin õhtu nuttes, sest keegi ei hooli minust ja ma olen selles maailmas täiesti üksi.
Vähemalt on mul selleks hetkeks ilmselt pesud pestud.
Sest puhata ma ei oska.
Või noh, oskan küll. Teoreetiliselt.
Ma tean väga hästi, mida puhkamine tähendab. Ma tean, et inimene vajab taastumiseks aega. Ma tean, et pidev tegutsemine kurnab ja et keegi ei saa lõputult kõigi eest kõike ära teha.
Ma tean seda kõike. Lihtsalt selle teadmise rakendamisega on mul mõningaid tehnilisi probleeme.
Enne puhkamist tuleks muidugi natuke koristada
Mul on üks tingimus, mille elu on otsustanud erakordselt suure huumorimeelega minu vastu pöörata.
Ma ei s a a puhata, kui kodu on segamini.
Ja ma ei mõtle selle all, et ma lihtsalt eelistan korras elamist. Segadus halvab mind päriselt. Mul on raske mõelda, keskenduda ja isegi otsustada, mida järgmisena teha.
Kui mu ümber valitseb kaos, siis valitseb kaos ka mu peas.
Nii et loomulikult tuleb enne puhkamist koristada.
Ja pesta pesu. Ning nõud. Ja panna asjad oma kohtadele. Võib-olla oleks mõistlik ka põrandad üle käia, sest ega siis tolm ju ise kuhugi ei lähe.
Mingil hetkel saab kõik korda.
Täpselt umbes sekund enne seda, kui uksest astub sisse minu isiklik lammutusbrigaad, kelle võimekus taastada esialgne olukord vääriks ilmselt teaduslikku uurimist. Ja nii see käib.
Mina koristan, et saaksin puhata. Teised elavad, sest kodu ongi ju elamiseks. Mina koristan jälle, sest enam ei suuda ma selles kodus mõelda.
Vahel on mul tunne, et kõik teised minu kodus on külalised, kes lihtsalt ei lähe kunagi ära.
Teate küll neid külalisi, kes tulevad külla, tunnevad ennast mugavalt, võtavad külmkapist midagi head ja jätavad oma tassi lauale?
Ainult et minu omad on siin alaliselt sisse kirjutatud. Ja mõni neist on isegi minu enda sünnitatud.
Aga miks ma siis lihtsalt ei puhka?
See on muidugi suurepärane küsimus.
Ma olen proovinud.
Ma olen otsustanud, et täna ma mitte midagi ei tee.
Täna ma puhkan.
Täna ma ei hakka kodu korrastama ega uusi projekte välja mõtlema.
Ja siis ma istun. Vaatan ringi. Märkan midagi, mis tuleks ära panna.
Üritan seda ignoreerida.
Märkan veel midagi.
Üritan sedagi ignoreerida.
Ja lõpuks avastan, et olen kulutanud oma puhkeaja sellele, et aktiivselt võidelda sooviga midagi teha.
Ausalt, see on peaaegu muljetavaldav. Ma suudan isegi mitte millegi tegemisest teha tööülesande.Ja siis tuleb see süütunne.
Sest aeg on ju väärtuslik. Aeg on piiratud. Aeg on ainus ressurss, mida me kunagi tagasi ei saa.
Ja mina lihtsalt istun siin? Oleksin võinud selle ajaga midagi ära teha. See mõte on mulle nii tuttav, et ma vahel isegi ei märka, millal ta mu pähe ilmub. Ta lihtsalt… on seal. Nagu mõni tüütu sugulane, kes ei helista kunagi ette, aga teab täpselt, millal külla tulla.
Ma ei mäleta, et keegi oleks mulle öelnud, et puhata ei tohi
Kui ma oma lapsepõlvele mõtlen, siis ma ei saa öelda, et mind oleks pidevalt tööle sunnitud. Ei olnud nii, et pidin hommikust õhtuni midagi tegema ja mängimiseks aega ei antud.
Aga minu ümber olid inimesed, kes kogu aeg midagi tegid. Keegi ehitas. Keegi koristas. Keegi askeldas kusagil. Alati oli midagi pooleli ja alati oli midagi teha.
Mu vanemad olid nagu väsimatud töömesilased. Ja mina kasvasin nende keskel üles. Mäletan, et kui mul kiikumisest tüdimus peale tuli, läksin hea meelega muru niitma või kiviaiale nõusid pesema.
Keegi ei pidanud mind selleks sundima. See lihtsalt tundus loomulik. Inimesed tegid asju. Mina tegin ka.
Ma õppisin töökust, iseseisvust ja oskust ise käed külge panna. Ma ei ole kunagi pidanud ootama, et keegi tuleks ja minu eest kõik ära teeks. Aga kas kusagil nende aastate jooksul õppisin ma veel midagi?
Äkki hakkasin ma lambist uskuma, et niisama olemine on raisatud aeg? Et kui mul on võimalik midagi teha, siis peaksingi seda tegema? Et äkki jääb muidu midagi nägemata, tegemata, kogemata?
Ma ei tea. Võib-olla. Aga see seletaks nii mõndagi. Sest kui inimesel on kogu elu olnud kombeks tegutseda, võib paigale jäämine tunduda kummaliselt ebamugav. Isegi siis, kui keegi teine ei nõua temalt mitte midagi.
Kõige kurvem pole tegelikult see, et ma olen väsinud
Kõige kurvem on vist hoopis see, mis juhtub pärast.
Sest ma teen ja teen ja teen. Võtan endale ülesandeid. Märkan asju, mida teised ei märka. Pean meeles kõike, mis muidu ununeks. Korraldan, organiseerin, planeerin ja lahendan. Ja siis olen ma ühel hetkel täiesti läbi. Ning solvunud.
Sest raisk, miks mitte keegi ei märka, kui palju ma teen? Miks mitte keegi ei näe, et mul on raske? Miks pean mina kõike meeles pidama? Ja lõpuks on mul endast nii kahju, et võiksin vabalt väikese mälestusteenistuse korraldada. Lahkunud on minu viimanegi elujõud.
Ja palun… lilli… mitte tuua, sest keegi peab need pärast vaasi panema.
Nali naljaks.
Ma ei taha, et keegi mind päästaks. Ma ei taha isegi, et keegi tuleks ja ütleks, et olen nii tubli ja peaksin nüüd natuke puhkama. Ma tahan, et ma ei peaks kogu aeg olema see inimene, kes märkab, mida on vaja teha.
Et kui midagi on tegemata, siis keegi teine näeks seda ka.
Ja teeks ära.
Ilma et ma peaksin paluma, meenutama, juhendama või kontrollima. Sest kui mina pean kõigepealt ülesande välja mõtlema, selle kellelegi jagama, selgitama, kuidas seda teha ja pärast kontrollima, kas see sai tehtud, siis ei ole see päriselt minu koorma kergendamine.
Ma olen lihtsalt saanud endale uue töö.
Millal muutus puhkamine millekski, mida peab oskama?
Ma arvan, et tänapäeval räägitakse puhkamisest vahel natuke kummaliselt. Meile õpetatakse, kuidas õigesti puhata. Kuidas teadlikult lõõgastuda. Kuidas oma aega planeerida. Kuidas luua taastavaid rutiine, võtta hetki iseendale ja saavutada parem tasakaal töö ning eraelu vahel.
Kõik see on väga tore. Aga mul on tunne, et me oleme suutnud isegi puhkamise muuta järjekordseks enesearenguprojektiks. Veel üheks asjaks, milles peaks paremaks saama.
Veel üheks punktiks nimekirjas.
Hommikul mediteerida. Õhtul päevikut pidada.
Jalutada vähemalt kolmkümmend minutit. Magada kaheksa tundi. Vähendada ekraaniaega. Juua piisavalt vett.
Ja kindlasti mitte unustada lõõgastuda! See on mega tähtis!
Ma kujutan juba ette, kuidas ma endale uue märkmiku ostan ja kirjutan selle esimesele lehele: Eesmärk: õppida spontaanselt puhkama. Tähtaeg: järgmine neljapäev. Edu mõõdik: vähemalt kolm edukat lõõgastumiskogemust nädalas.
Ja kui ei õnnestu, eks siis tuleb endaga natuke tõsisemalt tööd teha.
Jumal hoidku selle eest.
Aga mida ma tegelikult tahaksin?
Kui ma kujutan ette päeva, kus mitte keegi ei vaja minult midagi, ei teki mu silme ette mõnd luksuslikku spaad ega eksootilist puhkusereisi.
Ma tahaksin lihtsalt vaikust. Ma tahaksin lamada ja vaadata lakke. Vaadata pilvi.
Kuulata, kuidas vihm õrnalt vastu akent tibutab.
Käia duši all ilma kiirustamata. Ilma et peaksin juba juukseid pestes mõtlema, mida ma järgmisena tegema pean. Ma tahaksin liikuda aeglaselt. Teha endale tassi teed või chaid ja juua seda siis, kui see on veel soe.
Istuda kusagil vaikses metsamajakeses, tahaksin lihtsalt mõelda oma mõtteid. Mitte neid lahendada, analüüsida või mingiks suurepäraseks ideeks vormida.
Lihtsalt märgata, mis mõtted minus on, ja lasta neil siis mööda minna.
Ilma et peaksin iga mõttega midagi peale hakkama.
Ja kui ma selle kõige peale mõtlen, siis tuleb mul natuke kurb tunne.
Sest ma ei igatse tegelikult midagi erakordset. Ma ei taha maailma vallutada. Ma ei taha isegi neid kolme galaktikat. Ma tahan ühte tavalist päeva, kus mul ei oleks tunnet, et ma olen kogu aeg millestki maha jäämas.
Ma ei hakka selle loo lõpus lubama, et nüüdsest teen kõike teisiti. Et homme jätan nõud kraanikaussi, panen telefoni hääletule ja veedan ülejäänud päeva pilvi vaadates.
Sest ausalt… Ma tean ennast piisavalt hästi. Tõenäoliselt märkan ma juba enne hommikukohvi, et köögikapi uks vajab puhastamist ja veerand tundi hiljem olen ma kummalisel kombel kogu köögi ümber korraldanud ja keegi kodustest saab jälle imestada: oi kui hea mõte on need asjad sinna korvi koondada.
Ei tea. Või -olla pean ma õppima vahet tegema kahel asjal. Sellel, et mulle meeldib tegutseda. Ja sellel, et ma ei luba endal peatuda. Sest need ei ole üks ja sama.
Ma armastan oma tööd. Mulle meeldib luua, ehitada, mõelda ja midagi valmis teha. Ma ei tahagi muutuda inimeseks, kes mitte millestki ei hooli ega midagi ette võtta ei viitsi.
Ma tahan lihtsalt, et mul oleks võimalik valida, et ma võiksin mõnikord vaadata aknast välja ja lasta tervel pärastlõunal mööduda ilma, et peaksin õhtul endalt küsima, mida ma selle ajaga saavutasin. Sest no ei olegi iga päev mõeldud saavutamiseks, mõni päev on lihtsalt elamiseks.
Ja kui ma selle mõttega kunagi päriselt rahu teen, siis luban endale ühe korraliku puhkepäeva.
Aga enne tuleb vist natuke koristada.
Üks mõte sulle kaasa
Kui sul oleks homme kaks tundi, mille jooksul ei peaks sa kellelegi midagi tõestama, kedagi aitama ega mitte midagi kasulikku tegema — mida sa siis päriselt tahaksid?
Ja mis sind takistab seda tegemast?


Comments