top of page

Sisemine Kompass – küünal, mis sündis ema hirmust ja lootusest

Nov 5
2 min read

Mõne toote mõte sünnib värvist, lõhnast või lihtsalt ühest ilusast vormist. Aga mõni sünnib hoopis hirmust. Sellisest hirmust, mida sa ei saa ühe liigutusega ära võtta ega ühe lausega korda teha.


Sisemine Kompass sündis ajal, mil mu tütrel oli väga raske. Ma kartsin tema pärast tohutult. Ja see on ilmselt üks kõige abitum tunne maailmas — teada, kui väga sa kedagi armastad, aga mõista, et sa ei saa tema eest kõiki raskeid päevi ära elada.


Sa võid olla olemas. Sa võid kuulata, kallistada ja uuesti kinnitada, et ta ei ole üksi. Aga sa ei saa võtta kellegi teise sees toimuvat ja lihtsalt oma õlgadele tõsta. Ükskõik kui väga sa seda tahaksid.


Ma tahtsin talle midagi, mis jääks


Ma tahtsin luua midagi, mis oleks justkui ankur. Midagi, mille juurde tagasi tulla siis, kui oma mõtteid on raske usaldada või kui homne tundub liiga kaugel. Midagi, mis tuletaks meelde, et üks raske hetk ei tähenda tervet rasket elu.


Nii sündis küünal Sisemine Kompass. Mitte selleks, et näidata õiget suunda kellegi eest ette, vaid et meenutada: sinu sees võib olla oma suund ka siis, kui sa seda parasjagu ei tunne.


Sa ei pea täna nägema kogu teed. Mõnikord piisab sellest, kui leiad järgmise väikese sammu.

Mida tähendab üldse õiges kohas olemine?


Ma olen selle peale palju mõelnud. Õige koht ei pea ju tähendama, et kõik on lihtne, et keegi ei tee enam haiget või et kõik vastused on lõpuks olemas.


Mõnikord tähendab see hoopis kohta, kus sa ei pea ennast kogu aeg kellekski teiseks tegema. Kus sul on lubatud abi küsida. Kus sa ei pea oma hirmu, kurbust ega segadust peitma, et teistel oleks mugavam.


Ma tahtsin oma lapsele edasi anda usku, et paremaks saab minna. Et suunda saab muuta. Et kui oled eksinud, ei tähenda see, et oled katki. Ja et õige koht võib olla ka alles ees — mitte tingimata see, kus sa täna seisad.


Küünal ei saa kellegi muret ära võtta


Ma ei usu, et ükski küünal saaks lahendada seda, millega inimene oma elus silmitsi seisab. Aga üks ese võib tähendada midagi. Ta võib aidata sul peatuda ja meenutada üht lauset, üht inimest või lubadust, mille oled endale andnud.


Sisemine Kompass on minu jaoks eelkõige sõnum oma lapsele: kui sul on raske, ei pea sa kõigega üksi hakkama saama. Ja kuigi mina ei saa sulle alati teed näidata, soovin kogu südamest, et sa leiaksid selle üles.


Kui sa oled praegu ise kohas, kus kõik tundub segane, siis ehk on sul vaja sedasama meeldetuletust. Sa ei pea kohe kõike teadma. Sa ei pea veel kaugemale nägema, kui üks samm korraga.


Peatu hetkeks. Hinga. Sa ei ole oma kõige raskem päev.


— Inikariri


Comments


bottom of page