Inikariri Carmen Enke

Vahel küsitakse minult, kas see küünaldega mässamine ennast ära ka tasub. Aus vastus on see, et ma ei teagi tegelt kas see on alati olnud kõige mõistlikum otsus. Von Wiccal läheb täna paremini kui kunagi varem. Rohkem inimesi teab meist, rohkem inimesi ostab meie tooteid ja jälgib meie tegemisi. Ja ometi oleme me stabiilselt kahjumis. Päriselt. Ma finantseerin seda ettevõtet suuresti oma taskust ja oma pere eelarvest. Mõni inimene loeb seda ja mõtleb ilmselt, et küll ma olen ikka rumal. Et...

Igal aastal, kui aprill hakkab vaikselt lõpule jõudma ja õhk muutub teistsuguseks – pehmemaks, niiskemaks, , merehõngulisemaks, elusamaks… tuleb Volbriöö. Öö, mida on Eestis tegelikult sajandeid peetud eriliseks. Öö, kus piirid hägustuvad ja kus midagi on justkui… rohkem. Eesti rahva uskumused Eesti rahvapärimuses ei olnud Volbriöö pidu vaid seotud pigem kaitsmisega. Usuti nimelt, et just sel ööl liiguvad ringi nõiad, haldjad ja igasugused nähtamatud jõud. Et kari võib haigeks jääda, piim...

Ma ei saa aru, millal see juhtus. Millal sellest, et saad nautida rahulikku hommikut, sai mingi luksuslik asi? Midagi, mida peab välja teenima. Nagu, et enne peab ära väsima, ära tegema, ära kannatama ja alles siis, kui kõik on tehtud, tohid korraks maha istuda. Aga isegi siis on tunne, et äkki ma peaks midagi veel tegema. Ma olen viimasel ajal hakanud seda päriselt märkama, et kui mul ei ole kiire, siis tekib süütunne, nagu ma oleks millestki maha jäänud. Või nagu ma ei kasutaks oma aega...