NÄDALAKAARDID: Kaksikute sõda pole veel läbi, Skorpion ei tohi end hüljata.


Juba lapseeast saati olin mina alati see, kes oli milleski süüdi. Mina alati see, kes oli paha ja loomulikult olin mina igas peolauas see sõnakuulmatu laps, kes morsiklaasi ümber ajas või tordi kummuli keeras. Ma sain kas riielda või vaatasid mind vangutavate peade kilavad kissis silmad. Ebamugav, piinlik. "Appi, kui kohmakas ma olen, ma peaksin hakkama väga aeglaselt ennast edaspidi liigutama," mõtlesin endamisi, näost punane, käed värisevad ja süda pekslev. Panin kaks kätt sülle ja kiitsin ennast: "sa oled väga tubli, sa suudad istuda nagu teised inimesed - vaikselt ühe koha peal. Istu nüüd vaikselt, ".


No ma siis istusin, umbes viis minutit, kui seinakella uskuda. See aeg tundus igavene. Tahaks kratsida siit, kõlgutada jalga, hüpata ühelt kannikapoolelt teisele, siis proovida oma muskleid - äkki need jõuavad mind mu kannikate asemel siin ühe koha peal hoida. "okei proovi, aga HÄSTI vaikselt, eks?" sõlmisin iseendaga kokkuleppe.


Siis hakkas mul peal mängima üks lustakas laul, mida just koolis muusikatunnis õppinud olime: "teele, teele, kurekesed, üle metsa maa.." ja käis prauh. Ma olin selili maas ja suutnud mingile onule samal ajal kohvitassi süles ümber ajada. Nüüd saadeti mind pidulauast ära.


Oligi hea, sest teises toas oli palju vaiksem ja ma võisin seal teha mida tahtsin. Ainult, et üsna kiirelt selgus . seal polnud mitte midagi teha. Mitte midagi peale aknast välja vaatamise. Ja nii ma siis kaesin.


Pilvist taevast, lõbusate päikesekiirtega. Märga asfalti, suurte vihmaloikudega. Muru tundus märg ja õhk rõske. Ma vaatan seda ja mõtlen: "kas mina olen märgav vihm, mis kõik inimesed varju alla ajab? Või olen ma päike, kes kõige kiuste pilve vahelt välja piilub ja valguskiiri laulab?". Siis juba ma arutlesin eksistentsiaalsetel teemadel. Ma ei olnud suuteline püsima ühiskonna kehtestatud normides - seisma paigal. Ma olen otsekohene, julge, natuke eksentriline ja ilmselt suure hulga inimeste meelest ülbe, väga impulsiivne, kasvatamatu, ebaviisakas ja veidrik. Inimestele meeldib minu suunas lajatada hinnanguid, arvustusi, mind solvata või mulle mingil viisil lehvasti, vähendavalt öelda. Sest ma ei mahu sotsiaalsetesse normidesse. Ma usun, et mingil perioodil või igal perioodil oma elus puutume sellise suhtumisega kokku. Meil oodatakse midagi, mida me ei ole füüsiliselt või vaimselt suutelised pakkuma. Ja minu küsimus on, kelle probleem see lõppkokkuvõttes on?


Ma sündisin siia ilma neurobioloogilise häirega mida nimetatakse ATH'ks, teisisõnu ka hüperaktiivsuseks. Kuigi ATH ei ole tegelikult seotud niivõrd hüperaktiivsusega kuivõrd tähelepanu, emotsioonide, mõtete jmt reguleerimise võimetusega. Ma olen kuulu järgi alati see, kes ei oska käituda, alati see, kes on kas liiga rõõmus või liiga passiivne, liiga emotsionaalne, liiga fuktsionaalne, liiga laisk. Ma olen alati kõike "liiga" seda või "liiga" teist. Inimesed ei ole eales rahul sellega, mis neil on, kes nad ise on. Mõni inimene tuleb igal võimalusel sulle ütlema halvasti, kui sa peaksid mingistki küljest oma peegeldusega nende võimekust väiksemana näitama. Kellele see probleem tegelikult kuulub? Kas sulle, kes sa oled võimekas, vägev inimene või neile, kes ei suuda sinu kingitusi vastu võtta või ära kasutada?


Aga ma olen selle "liiga palju kõike" eest tänulik. Sest olles kõike "liiga" palju, kasvasin ma üles õppides tundma iseennast... ja teisi. Mina ainukesena tean, kes ma olen, mida ma suudan. Mina ainukesena kuulen oma hinge häält, lohutusi, arutlusi, soovitusi ja tuge. Ainult mina tean, kui väga ma olen üritanud sobituda ühte või teise standardisse ja ainult mina tean, et ma ei ole mõeldud selliseks eluks. Mina ainukesena tunnen enda emotsioone, kuulen kõiki oma mõtteid ja samal ajal kõike seda, mis on meie ümber. Me oleme kõik individuaalsed inimesed, kellel igal ühel on väga spetsiaalne oskuste arsenal. Kasutage seda oma elu loomiseks. Uskuge iseendasse aga alati uskude, et te suudate paremini, kõrgemale, kaugemale, suuremalt. Te suudate, me suudame.

Want to read more?

Subscribe to www.vonwicca.ee to keep reading this exclusive post.

Subscribe Now